Fotograafia minu sees ja ihul

Uncategorized

Olen olnud “fotograaf” juba aastast 2002/2003 kui Martin Jüriska andis mulle kasutada ühe ilmatuma vana Ricohi peegelkaamera. Ma ei mäleta, mis film seal sees käis aga igastahes mulle see meeldis. Ja kui aastaid läks mööda paar ning 2004 kätte jõudis hakkas asi veerema.

11.11.2014 kui viskasin oma profifotograafi ameti nurka, jätsin alles mõned Nikoni kered ja kogu objektiivivaliku ja hakkasin tegelema mingi mängurlusega.

Kogu selle aja olen ma mõelnud, et mis see siis pole – käid ja pildistad. Aga vot ei tohi. Seadus ei luba. Ma ei tohi minna tänaval inimesi pildistama. Nad peavad ka teadma, et neid pildistatakse kui nad on ära tuntavad.

Veel enam ei luba ma võõraid enda juurde pildistama. Kas Teile meeldiks, kui tuleb keegi fotograaf ja pildistab voodi kõrval olevaid taskurättide hunnikuid? Või prügikotti keset tugitooli? Aga kuidas need jalajäljed WC-s lakke said? Ei tea keegi…

Samamoodi kui nagu on kodu – on ka äri. Mina ajan äri selliselt, et see mulle meeldiks. Ma suhtlen klientidega vabalt ja ausalt. Kui mulle midagi ei meeldi, siis ma ütlen seda.

Mulle ei meeldi kui minust jäetakse kuvand, kes ma tegelikult ei ole. Ja olgem ausad, mitte kellegile ei meeldi see.

Internetis ja päris elus liigub ringi Jana Vorontsova. Tema ei pea lugu eraomandist, ega selle puutumatusest. Tema tungib sinu tuppa, sinu koju, sinu voodi ja sinu äri kõige mustematesse kohtadesse. Ja kui sa teda takistad, või keelad siis nimetab ta sind natsionalistiks,

Aastate jooksul on juhtunud igast asju. Inimesed on kirjutanud fb reviewdesse ja googlesse igast asju.

Näiteks ei lubanud ma ühel vihmasel päeval klienti poodi, kes “tulin vaatama” kui tal polnud rattalukku kaasas. Väljas on jalgrattaparkla olemas. Huvitav kas ta käib selveris ka ratas seljas? Kommentaar tuli facebooki igastahes “suur paks töll ei lubanud mind jalgrattaga uksest sisse”.

Või teisel korral kui Covid-19 mühises ja inimesed surid nagu kärbsed paberisse lennates, siis tuli üks härra ja ilma igasuguseid hügieeninõudeid jälgimata soovis meile oma bakteritega ülekülvatud sularaha pakkuda. Keeldusime. Ta solvus. Ega ta oma mängu mujalt ka ei saanud. Õnneks! Kusjuures, tema lapsed puhastasid ilusti enda käed ja täitsid isegi distantsi nõudeid.

Aga see Jana – tema on kõige kurja juur. Tema tuleb salaja poodi ja hakkab pildistama kõike. Inimesi, mänge, prügi. Ja seda ettekäändel, et tema sõbrad kutsusid? Kas olete näinud kunagi kedagi, kes tahab negatiivsetest asjadest pilte teha, et nendest positiivset kuvandit luua? Ei usu. Seda ei usu ka mina.

Ja kas Jana visati välja keele oskamise pärast? Ei usu! Me ju leidsime ühise keele ja ta sai väga hästi aru, milles asi oli. Seega kas me suhtlesime Inglise keeles või kehakeeles, oluline on suhtlus ja arusaamine, et üksteist mõisteti. Kui ma oleks noorem olnud, oleks kindlasti armastuse keeles proovinud esmalt suhelda.

Mis teha kui ma end paksuks ja koledaks pean aga vähemalt äripäev tabas minust hea pildi, mida veel aastaid kasutada.

Meie juures võivad inimesed end turvaliselt tunda. Ja anonüümselt!


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.